Hobuste Kissing Spines – minu kogemus: diagnoosist tagasi sadulasse

Kui loomaarst näitas mulle Caspari selja röntgenpilte ja ütles esimest korda sõna "Kissing Spines", ei olnud mul õrna aimugi, mida see meie jaoks tähendab. Järgnevatel nädalatel lugesin õhtuti internetist läbi iga hobuste Kissing Spines'i kogemuse, mille suutsin leida. Tahtsin mõista, mis meid ees ootab, ja lugeda inimeste lugusid, kes olid selle juba läbi teinud. Just seetõttu panen nüüd kirja meie enda loo – ausalt, koos kõige sellega, mis läks hästi ja mida teeksin täna teisiti.

Esmalt üks oluline märkus: Kissing Spines on tõsine diagnoos – seda peab röntgeniga uurima ja loomaarst peab ravi jälgima. See, millest ma siin räägin, on minu isiklik kogemus ühe konkreetse hobusega ega asenda sinu loomaarsti läbivaatust ja nõuandeid.

Kuidas meie Kissing Spines'i kogemus algas: Caspari esimesed märgid

Caspar on 13-aastane Hannoveri ruun, kellega sõidan hobitasemel koolisõitu. Aastaid oli ta täiesti usaldusväärne. Ühe talve jooksul hakkas see aga tasapisi muutuma. Saduldamisel muutus ta tundlikuks, tõmbas kõrvad lidusse ja pööras pea minu poole. Sadula all oli ta pärast soojendust sageli pinges ning galopile tõstmisel viskas korduvalt tagant üles. Ta ei astunud enam korralikult läbi selja, lõi saba ja tundus üldiselt rahulolematu.

Ausalt öeldes tõlgendasin ma neid märke alguses valesti. Mõtlesin külmale aastaajale, halbadele päevadele ja tema tujule. Mõnda aega lausa kaalusin, kas ta on lihtsalt kangekaelseks muutunud. Sadulsepp käis, kohendas sadulat ja paariks nädalaks läks veidi paremaks – aga siis tuli kõik tagasi. Alles siis, kui Caspar ka harjamise ajal selga võpatas, sain aru, et see pole tujuküsimus, vaid valu. Selle punkti varasem tähelepanuta jätmine on ainus asi, mida ma tagantjärele päriselt kahetsen.

Mida Kissing Spines hobuse puhul tegelikult tähendab

Minu loomaarst seletas seda mulle rahulikult lahti ja ma püüan seda edasi anda nii, nagu mina aru sain. Piki selgroogu asuvad niinimetatud ogajätked. Kissing Spines'i puhul on need jätked – eriti sadula all olevas piirkonnas – üksteisele liiga lähedal või puutuvad lausa kokku. Sellest tuleneb ka nimi: ogajätked "suudlevad". See võib põhjustada survet ja valu, eriti siis, kui hobune peaks ratsaniku raskuse all selja üles võlvima.

Diagnoositakse seda röntgeni abil. Minu loomaarst katsus lisaks selja läbi ja kontrollis kohaliku tuimestuse abil, kas valu tuleb tõepoolest sellest piirkonnast. Minu jaoks oli väga oluline üks tema öeldud lause: igal ebatavalise röntgenipildiga hobusel ei esine tingimata vaevusi, ja sümptomite ulatus võib varieeruda kergest kuni väga märgatavani. Seega pole ainuüksi leid veel kogu lugu – kõik sõltub sellest, kas hobusel on valus ja kuidas ta igapäevaselt liigub. See teadmine aitas mul mitte kohe kõige hullemast lähtuda, kuid samas asja tõsiselt võtta. Tegemist on siiski seljaprobleemiga, mitte tühise hädaga.

Mida me kõike muutsime – ja mitte ainult söötmist

See oli minu jaoks kõige olulisem õppetund: Kissing Spines'i puhul pole olemas ühtainsat lahendust. Meid aitas mitme meetme kombinatsioon, mille kooskõlastasime ühiselt loomaarsti ja füsioterapeudiga.

Meditsiinilise poole võttis enda kanda minu loomaarst ja ta tegeles otseselt kahjustatud piirkonnaga. Samal ajal lasime sadula veel kord põhjalikult üle kontrollida, sest sobiv sadul on selle probleemi puhul kriitilise tähtsusega. Hobuste füsioterapeut tegeles Caspariga regulaarselt ning näitas mulle harjutusi, mida vahepeal teha.

Suurim osa tööst seisis aga ees treeningus – ja see võtab aega. Eesmärk oli kasvatada seljalihaseid nii, et ogajätkete vahele tekiks rohkem ruumi ja Caspar suudaks oma selga taas kanda. Töötasime väga palju sirutusasendis ehk edasi-alla, et ta selja üles võlviks. Sinna juurde kuulusid töö käekõrval, kavaletid ja latid, kordetamine õiges hoiakus ning pidev töö künkal ülesmäge. Ratsutamine polnud alguses üldse plaanis; käisin temaga palju jalutamas ja võimaldasin talle koplis nii palju vaba liikumist kui võimalik. Kõik see edenes vaid aeglaselt ja nõudis väga palju kannatlikkust. Oli häid ja vähem häid päevi ning ma pidin õppima mõtlema nädalates ja kuudes, mitte üksikutes treeningutes.

Kuidas nuvallo move Caspari argipäeva jõudis

Selle intensiivse taastusfaasi ajal tahtsin Casparit ka seestpoolt toetada. Mulle oli selge: kui ta treenib nüüd kogu oma keha uuesti, on liigesed, kõõlused ja sidekude korraliku pinge all. Proovisin alguses klassikalist liigesepulbrit – ja kukkusin sellega läbi. Caspar sorteeris pulbri järjekindlalt välja, iga kord jäi küna põhja jääk ning ta lihtsalt sõi selle ümbert. Just see ongi selliste vahendite põhiprobleem: see, mida ära ei sööda, ei saa ka kuidagi toetada.

Minu füsioterapeut soovitas mulle siis nuvallo move Snacks'e. Mind veenis esmalt just see praktiline külg, nimelt asjaolu, et Caspar sööb neid tõesti meelsasti – otse käest, ilma kaalumata ja ilma tolmava pulbrita. Umbes 500-kilose hobuse päevane portsjon on kuus Snacks'i ehk umbes 30 grammi. Selles peituvad muuhulgas glükoosamiin, MSM, kollageen ja hüaluroonhape, mis on täpselt need ehitusplokid, mis liigeste ja kõõluste toetamisel olulist rolli mängivad. Baas koosneb linakoogist, riisikliidest ja linaseemnetest ning on nisu- ja maisivaba – see oli mulle tähtis, sest Caspar oli stressirohkel perioodil ka mao osas veidi tundlik. Lisaks oli minu meelest väga praktiline, et need Snacks'id on ADMR-nõuetele vastavad ning neil ei ole ooteaega, kuna salajas oli mul ju eesmärk kunagi taas võistlema minna. Sellest ajast peale kuuluvad need Snacks'id kindlalt meie igapäevasesse rutiini ja ma pole pidanud enam kunagi muretsema, kas toetus lõpuks ikka reaalselt hobuseni jõuab.

Kuidas meil täna läheb – ja minu aus nõuanne sulle

Nädalate ja kuude jooksul märkasin, et Caspar muutus vabamaks. Täna laseb ta end taas pingevabalt saduldada ja hommikuti on ta palju vähem kange kui alguses. Mul on tunne, et ta liigub üldiselt nõtkemalt ja suurema rõõmuga. Suurim roll selles on minu jaoks ilmselgelt kannatlikul treeningul, loomaarsti ravil, sobival sadulal ja füsioteraapial. nuvallo move Snacks oli sellel ajal üks oluline abivahend ja ma olin ennekõike õnnelik, et Caspar võttis need probleemideta omaks.

Mida ma tahaksin sulle kaasa anda, kui oled praegu ise samas punktis: võta esimesi märke tõsiselt ja lase varakult röntgenipildid teha, selle asemel et kanda käitumine kangekaelsuse arvele. Kissing Spines ei kao iseenesest ja see on teema, millega peab pidevalt tegelema – hoiame treeningut ja liikumist tänaseni järjepidevalt töös. Ja kui sinu hobune, nagu Caspargi, on nõudlikus faasis ning sa soovid toetada tema liigeseid ja kõõluseid, kuid hobune on seni igast pulbrist keeldunud, siis nuvallo move Snacks on olnud meie jaoks see variant, mis ei jää künasse vedelema. Selline tugi on igal juhul mõttekas vaid pikema aja vältel, vähemalt kaheksa kuni kaksteist nädalat – kannatlikkus on selle teema juures niikuinii kõige tähtsam. Kui sind on senine toodete tagasilükkamine hobuse poolt sama palju ärritanud kui mind, tasub neid minu silmis kindlasti proovida.